Vennastekoguduse liikumine
Vennastekoguduse juured ja sünd
Hussiitide liikumise eesmärk oli luua Roomast sõltumatu tšehhi (böömi) rahvakirik. Peale liidri Jan Husi hukkamist 1415 elas böömi-määri vendade liikumine edasi.
Nad leidsid enam kui pool saj. enne luterlikku reformatsiooni, et Pühakirion ristiusu õpetuse ainus allikas. Jumalateenistus seati emakeelseks ja lihtsustati selle korda.
1620 said tšehhid Kolmekümneaastases sõjas lüüa ja vennad langesid tagakiusamiste ohvriks.
1722 põgenes grupp böömi-määri vendi katoliiklaste tagakiusamise eest puusepp Christian Davidi juhtimisel Saksimaale. Nad said maad krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorfi mõisas Berthelsdorfis. Uus asundus sai nimeks Herrnhut, mis tähendab: Issanda kaitse.
N.L.von Zinzendorfist sai herrnhutlaste eestkostja ja liider, kes töötas välja vennastekoguduse tegevuse alused. Eri paigust ja eri meelel usupõgenikud tulid leppimisele 13. augustil 1727 pühal õhtusöömaajal Berthelsdorfi kirikus. Seda kuupäeva loetakse herrnhutluse sünnipäevaks.
Vennastekoguduse areng Eestis
Esimesed herrnhutlased eesotsas puusepp Christian Davidiga tulid Liivimaale 1729 ning jõudsid järgmise aasta jaanuaris Tallinna, kus C. David pani kolme kuu jooksul aluse vennastekoguduse tegevusele.
1736 puhkes Urvastes esimene eesti rahva usuline ärkamine, millele järgnes elu ümberkorraldamine üle kogu maa.
1741 asutati Tallinnas ametlikult esimene saksa vennaste-kogudus, millele järgnes ka eesti vennastekoguduse asutamine.
Samas kui kirikuõpetajad olid valdavalt saksa päritolu, hakati vennastekoguduste vanemaid ja eestseisusi valima kohaliku rahva hulgast, mis lähendas liikumist veelgi maarahvale, tõstes ta eneseteadvust.
1743 keelustati vennastekogudus, kuna liikumise levik langes mitmel pool kokku talurahvarahutustega. Liikumine püsis siiski, eriti seal, kus olid vennastemeelsed õpetajad ja aadlikud.
1763 andis Katariina II manifest vennastekogudusele võimaluse eksisteerida võrdsetel alustel luteri kirikuga.
1817 kinnitas Aleksander I armumanifest tegutsemisvabadust. Lisaks käsikirjalisele usukirjandusele hakati nüüd avaldama ka trükiseid.
1832. a kirikuseadusega keelati erapalvetundide pidamisel vabad ettekanded ja sakramentide jagamine, sest tolleaegne ratsionalistlik kirik nägi vennastekoguduses abilise asemel võistlejat. Liivimaal kahanes vennaste liikumine oluliselt, Eestimaal jäid nad rohkem püsima.
Iseseisvunud Eestis lasksid vennad end 1919 registreerida “iseseisva ennastvalitseva Evangeeliumi Vennaste kogudusena”. Ülemaaliseks vanemaks valiti 1920 köster Jüri Leidtorff Piirsalust.
1940. a lõpuks oli okupatsioonivõim likvideerinud vennastekoguduse struktuuri ja seega avaliku õigusliku eksisteerimise. Jätkati luteri kiriku raamides.
1990 taastati liikumise evangeelne tegevus endise põhikirja alusel ning sidemed keskusega Herrnhutis.
1992 taastati Eesti Evangeelne Vennastekogudus juriidilise isikuna. Samast aastast on EEVK Vennaste Uniteedi Euroopa piirkonna iseseisev koostisosa.
1990-2002 oli EEVK peavanemaks Osvald Reier. 2003. a-st jätkab pärast vend Reieri lahkumist igavikku seda tööd Eenok Haamer.
Ärkamine talupoegade seas
Kui reformatsioon ja Halle pietism leidsid parima kõlapinna linnakodanluse ja maa-aadli hulgas, siis vennastekoguduse liikumine levis meie orjastatud talupoegade hulgas.
Algul kuulutasid Jumala sõna Herrnhutist siia saadetud “saksa vennad”, peamiselt käsitöölised.
Kuulutuse keskmeks oli Jeesus Kristus, tema ristisurm, tema armastus vaeste ja patuste vastu, tema õpetus, et inimesel on vaja ärgata, uueks saada, uuesti sündida.
Kuigi Sõna kuulutajaks oli “saks”, oli ta nõus talupoja madalast uksest sisse astuma ja palvetundi pidama hämaras rehes. Kõrtsiminemise asemel tuli kogu külarahvas siia, et külg külje kõrval kuulata lihtsat evangeeliumi, laulda, pilli mängida. Südameisse tulid lootus tulevikule, rõõm ja koos sellega rahvuslik ühtekuuluvustunne.
Uudised Herrnhuti misjonipõllult laias maailmas avardasid silmaringi, äratades talurahvas teadmisjanu ja õpihimu.
Nii pandi 18. saj 1. poolel alus eesti rahva usulisele, kultuurilisele ja rahvuslikule arengule, mis kulmineerus esimese Eesti Vabariigi ajal 1918 - 40.
Vennastekoguduse ajalooline organisatsiooniline korraldus
Koguduse elu nii Herrnhutis kui Eestis oli rajatud teenimisele. Igal koguduseliikmel oli koguduses rakendamiseks oma ülesanne.
Koguduse liikmed jagunesid soo, vanuse, perekonnaseisu jne järgi gruppidesse. Viimastel olid oma vanemad, abilised, ülevaatajad jt.
Koos käidi palvetundides. Lisaks olid mitmesugused konverentsid: töötegijate, õppe-, vanemate, teenijate, abiliste jt konverentsid.
Eriline rõhuasetus oli lastetööl, mis Eestis saigi pühapäevakooli eelkäijaks.
Paar korda aastas peeti nn kogudusepäev, pidulikum ja suurem sündmus, mil võeti kogudusse vastu ka uusi liikmeid.
Koguduses oli inimesi kõigist ühiskonna kihtidest, linnas mustatöölistest kodanikeni ning maal talupoegadest aadlikeni.
Liikumise algusajal olid kooskäimiskohtadeks kodud. Veidi hiljem hakati ehitama palvemaju.
Nii Eestis kui Baltimaadel oli liikumise eripäraks selle kuulumine luterlikku kirikusse, ehkki tal oli oma liikmeskond ja liikmeks vastuvõtmise kord.
Tänapäev
Eesti Evangeelne Vennastekogudus (EEVK) on iseseisev kristlik-pietistlik oikumeeniline osadusühendus, mis põhineb luterliku kirikuga samadel õpetuslikel alustel.
EEVK eesmärgiks on ise usus süvenedes evangeelse tegevuse kaudu aidata rahvast kokkupuutesse elava armulise Jumalaga.
Omaette vaimulik amet puudub.
Liikmeskond jaguneb lihtliikmeteks, töötegijateks ja vanemateks. Liikmed peavad juba varem kuuluma kristlikku kogudusse.
Kord aastas kutsutakse kokku sinod, mis valib iga viie aasta tagant eestseisuse ja peavanema. Nood juhivad üle Eesti paiknevatest osakondadest koosneva koguduse tööd sinoditevahelisel ajal.
EEVK keskus asub Tallinnas, Endla 68. Telefon/faks 660 8004.
Hussiitide liikumise eesmärk oli luua Roomast sõltumatu tšehhi (böömi) rahvakirik. Peale liidri Jan Husi hukkamist 1415 elas böömi-määri vendade liikumine edasi.
Nad leidsid enam kui pool saj. enne luterlikku reformatsiooni, et Pühakirion ristiusu õpetuse ainus allikas. Jumalateenistus seati emakeelseks ja lihtsustati selle korda.
1620 said tšehhid Kolmekümneaastases sõjas lüüa ja vennad langesid tagakiusamiste ohvriks.
1722 põgenes grupp böömi-määri vendi katoliiklaste tagakiusamise eest puusepp Christian Davidi juhtimisel Saksimaale. Nad said maad krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorfi mõisas Berthelsdorfis. Uus asundus sai nimeks Herrnhut, mis tähendab: Issanda kaitse.
N.L.von Zinzendorfist sai herrnhutlaste eestkostja ja liider, kes töötas välja vennastekoguduse tegevuse alused. Eri paigust ja eri meelel usupõgenikud tulid leppimisele 13. augustil 1727 pühal õhtusöömaajal Berthelsdorfi kirikus. Seda kuupäeva loetakse herrnhutluse sünnipäevaks.
Vennastekoguduse areng Eestis
Esimesed herrnhutlased eesotsas puusepp Christian Davidiga tulid Liivimaale 1729 ning jõudsid järgmise aasta jaanuaris Tallinna, kus C. David pani kolme kuu jooksul aluse vennastekoguduse tegevusele.
1736 puhkes Urvastes esimene eesti rahva usuline ärkamine, millele järgnes elu ümberkorraldamine üle kogu maa.
1741 asutati Tallinnas ametlikult esimene saksa vennaste-kogudus, millele järgnes ka eesti vennastekoguduse asutamine.
Samas kui kirikuõpetajad olid valdavalt saksa päritolu, hakati vennastekoguduste vanemaid ja eestseisusi valima kohaliku rahva hulgast, mis lähendas liikumist veelgi maarahvale, tõstes ta eneseteadvust.
1743 keelustati vennastekogudus, kuna liikumise levik langes mitmel pool kokku talurahvarahutustega. Liikumine püsis siiski, eriti seal, kus olid vennastemeelsed õpetajad ja aadlikud.
1763 andis Katariina II manifest vennastekogudusele võimaluse eksisteerida võrdsetel alustel luteri kirikuga.
1817 kinnitas Aleksander I armumanifest tegutsemisvabadust. Lisaks käsikirjalisele usukirjandusele hakati nüüd avaldama ka trükiseid.
1832. a kirikuseadusega keelati erapalvetundide pidamisel vabad ettekanded ja sakramentide jagamine, sest tolleaegne ratsionalistlik kirik nägi vennastekoguduses abilise asemel võistlejat. Liivimaal kahanes vennaste liikumine oluliselt, Eestimaal jäid nad rohkem püsima.
Iseseisvunud Eestis lasksid vennad end 1919 registreerida “iseseisva ennastvalitseva Evangeeliumi Vennaste kogudusena”. Ülemaaliseks vanemaks valiti 1920 köster Jüri Leidtorff Piirsalust.
1940. a lõpuks oli okupatsioonivõim likvideerinud vennastekoguduse struktuuri ja seega avaliku õigusliku eksisteerimise. Jätkati luteri kiriku raamides.
1990 taastati liikumise evangeelne tegevus endise põhikirja alusel ning sidemed keskusega Herrnhutis.
1992 taastati Eesti Evangeelne Vennastekogudus juriidilise isikuna. Samast aastast on EEVK Vennaste Uniteedi Euroopa piirkonna iseseisev koostisosa.
1990-2002 oli EEVK peavanemaks Osvald Reier. 2003. a-st jätkab pärast vend Reieri lahkumist igavikku seda tööd Eenok Haamer.
Ärkamine talupoegade seas
Kui reformatsioon ja Halle pietism leidsid parima kõlapinna linnakodanluse ja maa-aadli hulgas, siis vennastekoguduse liikumine levis meie orjastatud talupoegade hulgas.
Algul kuulutasid Jumala sõna Herrnhutist siia saadetud “saksa vennad”, peamiselt käsitöölised.
Kuulutuse keskmeks oli Jeesus Kristus, tema ristisurm, tema armastus vaeste ja patuste vastu, tema õpetus, et inimesel on vaja ärgata, uueks saada, uuesti sündida.
Kuigi Sõna kuulutajaks oli “saks”, oli ta nõus talupoja madalast uksest sisse astuma ja palvetundi pidama hämaras rehes. Kõrtsiminemise asemel tuli kogu külarahvas siia, et külg külje kõrval kuulata lihtsat evangeeliumi, laulda, pilli mängida. Südameisse tulid lootus tulevikule, rõõm ja koos sellega rahvuslik ühtekuuluvustunne.
Uudised Herrnhuti misjonipõllult laias maailmas avardasid silmaringi, äratades talurahvas teadmisjanu ja õpihimu.
Nii pandi 18. saj 1. poolel alus eesti rahva usulisele, kultuurilisele ja rahvuslikule arengule, mis kulmineerus esimese Eesti Vabariigi ajal 1918 - 40.
Vennastekoguduse ajalooline organisatsiooniline korraldus
Koguduse elu nii Herrnhutis kui Eestis oli rajatud teenimisele. Igal koguduseliikmel oli koguduses rakendamiseks oma ülesanne.
Koguduse liikmed jagunesid soo, vanuse, perekonnaseisu jne järgi gruppidesse. Viimastel olid oma vanemad, abilised, ülevaatajad jt.
Koos käidi palvetundides. Lisaks olid mitmesugused konverentsid: töötegijate, õppe-, vanemate, teenijate, abiliste jt konverentsid.
Eriline rõhuasetus oli lastetööl, mis Eestis saigi pühapäevakooli eelkäijaks.
Paar korda aastas peeti nn kogudusepäev, pidulikum ja suurem sündmus, mil võeti kogudusse vastu ka uusi liikmeid.
Koguduses oli inimesi kõigist ühiskonna kihtidest, linnas mustatöölistest kodanikeni ning maal talupoegadest aadlikeni.
Liikumise algusajal olid kooskäimiskohtadeks kodud. Veidi hiljem hakati ehitama palvemaju.
Nii Eestis kui Baltimaadel oli liikumise eripäraks selle kuulumine luterlikku kirikusse, ehkki tal oli oma liikmeskond ja liikmeks vastuvõtmise kord.
Tänapäev
Eesti Evangeelne Vennastekogudus (EEVK) on iseseisev kristlik-pietistlik oikumeeniline osadusühendus, mis põhineb luterliku kirikuga samadel õpetuslikel alustel.
EEVK eesmärgiks on ise usus süvenedes evangeelse tegevuse kaudu aidata rahvast kokkupuutesse elava armulise Jumalaga.
Omaette vaimulik amet puudub.
Liikmeskond jaguneb lihtliikmeteks, töötegijateks ja vanemateks. Liikmed peavad juba varem kuuluma kristlikku kogudusse.
Kord aastas kutsutakse kokku sinod, mis valib iga viie aasta tagant eestseisuse ja peavanema. Nood juhivad üle Eesti paiknevatest osakondadest koosneva koguduse tööd sinoditevahelisel ajal.
EEVK keskus asub Tallinnas, Endla 68. Telefon/faks 660 8004.